See lühike ent suurt kurja tegev lause, mõte või tunne on meisse nii sissejuurdunud märkamata kui palju probleeme see meie elus tekitab – haigusi, läbipõlemisi, rahulolematust. Meie meel tegeleb pidevalt enese madaldamisega. „Ma ei ole piisavalt hea!” ”Ma pole armastust väärt!” „Ma pole piisavalt saavutanud”.
Aga kelle jaoks?
Kelle jaoks me peame olema piisavad? Ema? Isa? Õpetaja? Naabri? Ühiskonna? Milliste standardite järgi me pole head? Kas me peame olema presidendi staatuses, et olla armastust väärt ja nn piisavalt saavutanud? Aga isegi president ei ole täiuslik ja kõigi meeltmööda. Mõelge, et need kelle jaoks me üritame olla täiuslikud, kelle armastust ja tähelepanu pälvida, ei ole ju seda ka ise! Nad on samuti ebatäiuslikud inimesed läbimas lihtsalt oma teekonda ja õppetükke siin Maapealses koolis. Need, kes armastust ja toetust jagada ei suuda, pole seda ka ise saanud.
Või ütleme ebatäiuse kohta pigem nii, et me kõik oleme täiuslikud just sellisena nagu me parasjagu oleme nii oma heades kui veades, sest kõik on protsess ja pidevas arengus. Iga hetk on oma loomes täiuslik. Me ei saa olla oma arengus kuidagi ees või taga, me oleme lihtsalt oma isiklikus hetke arengus. Just seetõttu olemegi oma täiuses.
Loomulikult on hea, kui me pingutame elus edasi, et saavutada samu asju, mis naaber või isa või kolleeg selleks, et elada paremat elu, olla sama edukas kui naaber või teha head muusikat, mida inimesed saaksid nautida… kadedus ja eeskuju on edasiviivad energiad, aga kui me pingutame kogu aeg selle nimel, et olla täiuslik või piisavalt hea kellegi teise jaoks, siis millal me OMA elu elame? Millal me teeme neid asju, mis meile meeldib, mis meid tegelikult teevad õnnelikuks ja rahulolevaks? Me ei saagi kunagi rahuneda ja olla õnnelikud, kui me peame vastama kellegi teise ootustele ja tahtmistele, olla kellegist teisest parem või samaväärne. Me oleme kogu aeg ülisuures pinges, sest me ei ole veel saavutanud seda või toda. Ikka on keegi parem, ilusam, täiuslikum. Ikka ei ole ma nii hea, et emale, isale, mehele, ülemusele jne meeldida, et nad märkaks, kiidaks, tunnustaks, armastaks ja toetaks mind! Kõige hullem on see, et kui me proovime olla kogu aeg keegi teine, kellegi teise meeltmööda, siis me ei saagi teada, kes olen MINA? Mida MINA tahan ja vajan? Alles siis, kui ma tean „Kes olen mina?” „Mida vajan mina, mida vajab minu hing?” „Mida tahan teha?,” saan ma olla õnnelik ja rahulolus iseendaga. Alles siis saab meie keha, meel ja tundekeha rahuneda ja hingata lõpuks vabalt. Alles siis saavad hakata haigused, ärevused ja hirmud taanduma.
Olen õnnelik siis, kui olen see, kes ma olen ja teen seda kelleks olen loodud
Me oleme kõik nii erinevad, erinevate annete ja võimetega, erinevate energiakogustega, läbimas erinevaid õppetükke. Ma ei saa olla president, kui ma olen loomult hoopis aednik, vajades looduse lähedust ja rahu, vajan näpud mullas olemist. Võib olla mul ei olegi presidendiks olemiseks vajalikke iseiksusomadusi – pingetaluvust, kiiret otsustusvõimet, laialdast elukogemust, terviku nägemise võimet, väge seista oma oma kultuuri, rahva ja maa eest… Selleks peab olema antud isiksusele vastav vägi, vastav kogus energiat ja jõudu. Mõne inimese vägi võimaldab hallata ainult iseennast, teise inimese vägi perekonda ja oma ametit, kolmandal oma pere ja tervet suurt organisatsiooni, neljandal tervet riiki.
Mõelge, kui palju stressi tekitab see, kui me tahame või peame olema need, kelleks me pole loodud. Kui palju vajalikku eluenergiat see kulutab. See vastu olles ja tehes seda, kelleks me oleme oma isiksusomaduste poolest loodud voolab meie elus kõik suurepäraselt. Me ei sõdi tuuleveskitega, vaid voolame oma loomupärases rütmis. Universum on meid loonudki erinevateks, sest siis saab ühiskond terviklikult toimida. Iga üks pakub ühiskonnale just seda, milles ta kõige parem on, oma loomupärastest annetest tulenevaid väärtusi. Kes kokkamise, kes juuksuri, kes käsitöö, kes muusiku, kes korraldamise, tervendamise, õpetamise andeid ja oskusi. Keegi ei ole teisest inimesest oma elukutse poolest kõrgemal või madalamal. Et ühiskond hästi toimiks vajame kõiki ameteid. Ja kui kõik pakuksid just seda väärtust või „ELU KUTSET” mida nad armastavad, siis milline riik meil oleks!? Armastust, rahulolu ja täishoolimist riik! Me kõik oleme väärtuslikud. Presidendil, ministril ja pankuril oleks väga paha elada, kui nad peaksid elama rämpsu sees, kui ei oleks koristajaid, kes hoiavad tänavad, ruumid ja keskkonna puhtana.
Õnn algab enese armastamisest ja akspeteerimisest, nii lihtne see ongi!
Luba endal olla see, kes sa olla tahad, siis kaob ära vajadus nõuda seda ka teistelt. Proovi tunnetada, kuidas keha rahuneb ja vabeneb, kui lubad endale oma mõnda nn “halba” omadust nt abitust, aeglust, mitte täiuslik olemist. Me kipume olema kriitilised teistega just siis, kui me ise oleme õnnetud ja keelame endale enda vajadusi. Luba endale enesearmastust, julge elada sellist elu nagu ise soovid elada, siis lubame seda ka teistele. Hirm teiste kriitika, hukkamõistu ja hülgamise ees, ei luba meil elada elu, mida soovime ja õigeks peame. Aga need kes hukka mõistavad ja nõuavad täiust, ei ole tavaliselt ise sugugi õnnelikud. Me ei pea elama kellegi teise meelejärgi ja kellegi teise moodi. Vaid ikka enese meele järgi ja enese moodi! Kui me armastame ennast, siis sellest armastusest ja enesetundmisest tulenevast sisemisest rikkusest soovivad osa saada ka teised! Ja siis on meil ka mida jagada!
Soovitan teile nüüd üht väga, väga head raamatut lugemiseks ja uurimiseks!
Kõige huvitavam raamat siin maailmas on raamat sinust enesest. See on lõputult sügav ja põnev! Uskuge! Vaata, kõik see rikkus, mida Sa enda ümber reaalselt näed on kordades suurem ja põnevam sinu sees, mida sa hetkel võib olla ei näe, aga see on olemas ja uurmist väärt!
Valgust ja armastust soovides
Agnes