Loe, mida annab rulluisutamine kehale ja vaimule. Artikkel ilmus ajakirjas “Sport” mai numbris.  Tekst: Agnes Laine

Minu esimesed rulluisukogemused jäid enam kui kümne aasta tagusesse aega. Ei mäletagi, miks tookord elukaaslasega rullikad soetasime. Pärast ostu panin uisud paar korda alla, siis jäid need minust panipaika tolmu koguma.

Tolmukorra alt said rulluisud välja võetud uuesti alles siis, kui lapsed sündisid. Hea oli laps lõunauinaku ajaks kärusse panna, endale rullid alla ja sõitma. Laps nautis samuti kiirust, vaikset rappumist ja ohtrat värsket õhku, uinus kiiresti ja magas mitu tundi järjepanu. See oli vast esimene kord, kui tabasin end tundelt, et naudin rulluisutamist ja kiirusest tulenevat vabaduse tunnet. Rullitamine osutus mõnusaks vahelduseks igapäevasele jalutamisele. Lapsevankriga rulluisutamist eelistasin toona ka seetõttu, et kartsin pidurdamist, teisele inimesele sissesõitmist ja kukkumist vaatamata sellele, et olin täisvarustusega kaetud – kiiver, põlve-, küünarnuki- ja randmekaitsed −, kindlamat tuge ja turvatunnet pakkus siiski käru.
Peagi said lapsed piisavalt suureks ja kärud ära antud. Sellega kaasnes ka paus rullitamises, ent nüüd olen selle juures ringiga tagasi. See, mida olen kogenud praegu, ei ole kaugelt sama tunne, mis varasemalt – kiirused ja kindlus on kasvanud. Mõneti võib tollast toetava käruga rullitamist võrrelda ka elu enesega. Sedamööda, kuidas on kasvanud enesekindlus, tugevus, usaldus ning iseseisvus elu ja enese suhtes, on kasvanud ka julgus ja kindlustunne rullitamisel. Sporti saab alati võrrelda eluga ja vastavalt spordialale oma sisemisi omadusi tugevdada. Kui tegeleda rulluisutamisega, areneb kiirus, parem kontakt oma kehaga, avar ja kiire mõtlemine ning kiire eesmärgipärane liikumine.

Kiirus köidab
Kui olen uiskudel, unustan ülejäänud maailma, igasugune halb tuju ja emotsionaalne pinge kaob, keha rahuneb, meel selgineb, pähe tulevad uued ja värsked ideed. Ma naudin kiirust, mis ei ole võrreldav näiteks autosõiduga, ehkki ka see kiirus köidab. Rullitamisest tuleneval kiirusel tajun oma keha ja reflekse kogemuslikult teistmoodi kui igapäevasel toimetamisel. See on nauding keha kontrollimisest ja talitsemisest, mille vilumus ajas aina kasvab. Ma naudin vabaduse tunnet, mille sõitmisest saan, sõltumatust minna rajale, millal iganes tahtmine tuleb, olgu kellaaeg mis tahes, samuti meeldib mulle jälgida vaheldusrikkaid Eestimaa paiku, erinevaid rulluisuteid, vahelduvaid aastaaegu ja ilmaolusid. Iga lõik räägib oma lugu, igal maastikul on oma hõng, olgu selleks siis männimetsatukk, viljapõld, lõhnav suvine või sügisene aas, õdusate elumajade rajoon, autoremondi-, tehase- või ehitusplats. Silmaring avardub ja haardeulatus kasvab, mis aitab meelel stampolukordadest välja tulla. Mõnus on üksi rajal oma mõtteid mõlgutada. Eestis on rulluisuharrastajatele kergliiklusteede näol imelised võimalused loodud. Üldiselt olen loomult kass, kes käib omapäi, aga teinekord tuleb vastupandamatu soov kellegagi koos sõita, koos liikuda, jagada tundmusi ja mõtteid, arendada kiirust ja end võrrelda, siis haaran kaasa oma elukaaslase või mõne sõbranna.

Mida kiirem ala, seda ägedam
Viimasel ajal leidsin end mõtisklemast rulluisutamise peale tervikuna – kas kuskil on olemas trennid, kas Eestis toimuvad rulluisumaratonid nagu jooksjatel ja kepikõndijatel, millised lihasgrupid saavad rullitamisel kõige suurema koormuse, kellele rullitamine sobib, mis teisi rullitamisel köidab, kas rullitajatel oma eluviis ja sõpruskond jne. Vastuseid otsides ja netis surfates jäi pilk pidama rulluisumaratonide korraldajal Jaanus Ritsonil Rulliklubist, kellega saigi mitu tundi meeldivalt vesteldud ja kirgliku sportija maailma tundma õpitud.
Jaanus sai oma rulluisupisiku suusatajate traditsioonilisel Saku Suverullil Otepääl pealtvaatajana, kus maailma tipud võistlesid rullsuuskadega. „Ühel hetkel ilmusid rajale ilma keppideta ja trimmis kombedesse tõmmatud voolujoonelised tegelased rulluiskudega. See, mis kiirusega need tegelased tihedasti üksteise küljes mööda vuhisesid, oli lihtsalt uskumatu ja väga haarav, ning kiirusesõltlasena tuli kohe tahtmine ka ise järele proovida,” meenutab mees vaimustunult. Mitmekülgse sportlasena on Jaanus tegelenud just erinevate kiirust nõudvate spordialadega nagu motosport, mäesuusatamine, rattasõit ja surfamine. Pole ime, et mängu tuli ka rulluisutamine. „Mida kiirem ala, seda ägedam,” räägib ta. Küsimusele, miks ta peamiselt rulluisutamise juurde pidama jäi, vastab ta abikaasale kavalalt muiates otsa vaadates: „Eks ikka naise pärast, kes on samuti andunud rullitaja, ja et võimalikult palju koos olla, siis nii lihtsalt kujunes.”

Üheksa ametit
„Rulluisutamine on arenemise ja efektiivsuse saavutamise seisukohast lõputu maailm. Mida rohkem suudad näiteks kukkumishirmu kõrvale heita, seda osavamaks saad. Alles siis, kui kukkumishirmust on üle saadud, algab tõeline nauding. Parem füüsis aitab saavutada paremat tehnikat, parem tehniline viimistlus tähendab kiiremat sõitu. Rulluisutamises on palju energiat ja kiirust,” kiidab sportlik mees.
Jaanuse rulluisumeelne eluviis sai tegelikult alguse autoparklas, kus rulluisutajad tavaliselt sõitu alustavad. „Kui näed iga päev samu nägusid, hakkad lõpuks neid tervitama ja kogemusi vahetama,” räägib ta. Nendest sõitudest on ta saanud endale parimad sõbrad ja hilisemad kolleegid. Suurepärase ideedegeneraatori ja asjade käimalükkajana on Jaanus koos rulluisusõpradega muljetavaldavalt palju korda saatnud: asutanud rulluisutamise ja vaba aja tegevusega tegeleva rulluisuklubi ABEC, lükanud käima Rulluisuliidu, kuhu on praegu koondunud 12 klubi üle Eesti, ning pannud aluse rullikoolile, mis on enam kui seitse aastat teinud koolitusi algajatele ja lastele. Eelmisel hooajal käivitus rullibussi projekt, mis pakub koolitusi ning müüb, rendib ja hooldab rulluisuvarustust. Rullibussi tegemisi veab peamiselt Eesti parim kiirrulluisutaja Kert Keskpaik koos oma hea sõbra Meelis Aaslaga. Jaanus on ellu kutsunud ka rullituuri, mis korraldab suviti rulluisumaratone üle Eesti, ja on sel aastal nähtav UusMaa rullituuri nime all. Sinna suunab ta praegu oma põhilise energia.

Sobilik ala kõigile
„Maratonide sarjast võtab igal etapil osa 300−500 inimest, aga eesmärk on jõuda tuhande sõitjani. Sari on osalejate tasemelt väga tugevaks läinud ja nüüd oleme sättinud põhifookuse kogu pere rulluisupäeva ja rahvaspordi suunas. Pakume programmi lastele ja põhidistantside hulgast leiab iga harrastaja endale jõukohase,” selgitab maratonide eestvedaja.
Rulluisutamine sobib kõigile, lastest pensionärideni, meestele, naistele, peredele. Iseäranis hästi neile, kel on probleeme liigeste ja ülekaaluga, kuna rullitamine ei koorma ega põruta liigeseid − enim koormust ja treenitust saavad reie-, tuhara- ja seljalihased. Rullitamine sobib nii üksikharrastajale kui neile, kes soovivad treenida koos seltskonnaga.
Algajale kohane uisuriietus on tavaline keha ligi hoidev ja õhku läbi laskev spordiriietus, müügil on ka tehniliselt väga hea lõikega profiriided. Treeningu sagedus sõltub igaühe huvist ja vajadusest, täpselt nii palju, kui keegi jaksab ja tahab end liigutada.

Igaühele midagi
Peagi algavad taas suvised maratonituurid üle Eesti ning selle põneva ja kaasahaarava sarja jaoks korraldavad mehed esmaspäevaõhtuti Tallinnas Tähetorni kergliiklusteel ühissõitmisi (v.a vihmaste ilmade korral), et innustada neid, kes arvavad, et maratonid on mõeldud ainult profisõitjatele. Ühissõitmistele on oodatud ka need, kes pelgavad sõitmist mõne varasema ebaõnnestumise või kukkumise tõttu. Kogunemisel räägitakse lühidalt toimuvast, võetakse läbi ohutustehnikad nagu pidurdamine, õige kukkumise viis ja varustus, ning antakse soovitusi edasijõudnute tuules sõitmiseks, kuna elav eeskuju õpetab kõige paremini. Õpitakse turvaliselt koos sõitma ja kuna juhendajaid on palju, siis tekivad ka eri kiiruse ja tasemega sõitvad grupid. Küsimuste ja abivajamise puhuks on treenerid kogu aeg rajal olemas.
„Miks mitte teha selle aasta suvi endale meeldejäävaks ja huvitavaks just rulluisumaratonidest osa võttes?” kutsub rullikuningas suurepärasest rahvaspordist osa saama. Rullituurile oodatakse ka vähese treenituse ja kogemusega rulluisuhuvilisi, kellele on loodud Rahvarulli umbes kümne kilomeetri pikkune distants. Veel saab ennast proovile panna juba 21 kilomeetri sõidule ja kui ka sellest väheks jääb, saab läbida maratoni distantsi.
Oluline on, et sõitja naudiks rulluisutamist, suurepärast seltskonda ja mõnusat sportlikku pingutust superlahedal spordipeol.
Rajal tuleb põhireeglitena silmas pidada järgmist: ära tee ootamatuid liigutusi, ära sõida kellelegi ette ning arvesta tagant tulevate kiiremate sõitjatega. Püsi ühtlases tempos, ühes reas, ja parim soovitus on, et sõida endast parema sõitja tuules. Nii õpid kõige kiiremini.

Lauri Koort, A&T Sport, rulluisu tiimi ALBE Team / BONT liige

Abiks uisu valimisel
Rulluisu võib sisuliselt jagada neljaks komponendiks: saabas, raam, laagrid ja rattad. Minu meelest on kõige olulisem osa saabas. Harrastajad soovivad enamasti mugavust, mistõttu tootjad loovad mudeleid, kus saapad on tehtud pehme sisevoodriga, ikka selleks, et sõitjal mugav oleks. Paraku kaotab uisk mugavuse arvelt kiirust, sest materjalid, millest fitnessuisk ehitatakse, on pehmed, ja energia, mida sõitja rakendab edasiliikumiseks, kaob palju n-ö uisu sisse ära.
Võistlusrulluisud valmistatakse enamasti süsinikmaterjalist (ehk karbonist), mis on väga kerge ja jäik, kohati ka väga ebamugav, kuna asfaldist tulev vibratsioon ja põrutus ei sumbu uisku, vaid liigub läbi jala. Lisaks puudub võistlusuiskudel pehmendav sisevooder. Küll on enamik võistlusuiske jala järgi soojendatavad (sest karbon muutub ~ 80 °C juures pehmeks ja seda on võimalik oma jala järgi vormida), et saavutada kannatlikuse piiril olevat mugavust. Loomulikult jääb tavaharrastaja „pehme” rulluisu ja võistlussportlase „hispaania kingade” vahele veel mudeleid, millega on võimalik sõita üpris kiiresti, ent mis on võistlusuiskudega võrreldes raskemad ja pehmemad.
Rulluisu ratta läbimõõdud tänapäeval on vahemikus 84−125 mm (viimane suurus pole veel jõudnud väga laialdaselt levida, sest on selle hooaja muudatus ja kuidas see rulluisumaailmas kinnitub, näitab aeg). Rataste suurusega on väga lihtne – mida suurem ratas seda kiirem sõit. Nii võibki öelda, et mida algajam sõitja, seda väiksemad rattad, ja mida kõrgem on harrastaja rulluisutamise tase, seda suuremad rattad. Minu soovitus on naistele 90−100 mm rattaläbimõõduga uisud ja meestele alates 100−110 mm. Miks nii? Kogemus näitab, et kui uisutamine hakkab meeldima, siis kasvatakse päris kiiresti väikesemõõdulistest ratastest välja. Lisaks on suuremad rattad suuremal kiirusel stabiilsemad. Loomulikult on olulised ka rataste vahel olevad laagrid, kuid n-ö standarduiskudel, mis poes müügil, on laagrid üpris sarnased, ehkki alati on võimalik muretseda eriti kiireid laagreid.
Kas ratta suurus mängib rolli ka näiteks selles, kui pikki distantse soovitakse läbida ja millisel kiirusel sõita? Suurema rattaga on see aeg lihtsalt lühem. Loomulikult sõltub distantsi läbimise kiirus eelkõige treenitusest ja kuna rulluisutamine on olemuselt väga tehniline ala (kuidas võimalikult vähese energiakuluga võimalikult ökonoomselt ja kiiresti liikuda), siis peale hea füüsilise vormi tuleb omandada ka hea tehnika. Ent hea varustus võib parandada sooritust kuni 30%.