Näiteks eile tuli selline teadmine: ei saa panna inimest ennast armastama, ilma teadlikkuse ja tegudeta. On vaja, et inimene saaks kõige pealt teada, millises aspektis ta ennast ei armasta. Kui elu seisab ja enesetunne on halb, siis järelikult teeb inimene midagi enese vastu. Näiteks, ta kas ei tee selliseid tegusid, mis teda paneb ennast hästi tundma, või ta ei tee tööd, mis on ta hinge eesmärkidega kooskõlas, või teeb tööd nii palju, et ei märka, et keha vajab ka muid tegusid nt looduses liikumist.

Jalutamine rohelisuses ja kuldse päikese valguses valab inimese üle uue eluenergiaga. Ta saab puhastavaid valgusenergiaid ja uusi inspireerivaid mõtteid. Lindude laul korrastab inimese DNA-d ja energeetikat, tuul viib kaasa vana ja toob alati uut, veeaur vihma või kose näol aitab keha väljasid puhastada, lahti võtta ja uuenenud korrastunud kujul kokku panna ja palju muud. Loodus on kõikvõimas.

Enesearmastamine on enesele oma vajaduste teadvustamine ja lubamine.

Praegusel ajal oleme siia sündinud õppima ennast uuesti armastama, saama kontakti oma tõelise väega, saama oma elu valitsejateks ja suunajateks. See tähendab saama väga konkreetselt selgeks, mis on enesearmastus. Kui ma alguses ütlesin, et reiki seanss ei saa panna inimest ennast armastama, siis ma mõtlen siin seda, et inimene peab kõige pealt saama teadlikuks, mis teeb teda üldse õnnelikuks. Ilma teadlikkuseta on küll tore õnnelik olla, aga jääb sõltuvaks teistest, sest puudub teadmine, kuidas ennast õnnes hoida.
 
Seejärel peab ta selgeks saama, kuidas ja mis viisil ta saab ennast ise õnnelikuks teha. Ta peab saama nii teadlikuks, et ta oskab ennast igapäevaselt hoida õnne ja rahulolu seisundis. Tasakaalus püsima, ilma kõikumata suurte äärmuste vahel, mis on väga kurnavad, aga siiski vajalikud ja õpetlikud, sest ilma äärmusi tundmata on raske püsida keskteljel e. tasakaalus. Elu nügib nii kaua meid nendes äärmustes, kuni me vaikselt, aga väga teadlikult jõuame keskele, kuni me oleme omandanud enesemeisterlikkuse e. oskuse püsida püsivalt õnne ja rahulolu seisundis.
 
Need oskused ja teadmised jäävad meiega alatiseks, isegi kui sünnime taas siia maapeale, et käia uut rada. Inimestel, kel kõik elus justkui voolab ja sujub iseenesest, on järelikult meistrid – enesemeisterlikud. Nad on omandanud teadmised, kuidas olla õnnelik ja rahulolev igapäevaselt, kuidas austada ja armastada ennast ja teisi.
 
Olge terved!

1. Mida sa kardad, et võib juhtuda, kui sa väljendad oma tundeid? Mis on see kõige, kõige hullem, mis võib juhtuda?

Jätab maha? Ütleb ei? Aga tööta see hirm läbi nii, et sul on tunne, et sa saad hakkama ka ilma selle inimeseta. Tegele sellega nii kaua, kui sul on tõesti ükskõik, kas jätab või ei. Ehk vaata hirmule otsa! Kardad üksi jääda? No aga mõtle, et oledki üksi ja see on okei. See on sõltuvus ja hing tahab sellest sõltuvusest vabaks saada. Kui sa oled ennast sellest hirmust läbi närinud, siis sa ei karda enam teise inimese vastust. Ja väga suure tõenäosusega saab kõik korda, mitte mingit mahajätmist ei toimu, vaid tekib hoopis suurem lähedus. Lisaks selle hirmu läbitöötamisel sa õpid ennast sügavalt mõistma. Suurim hirm on armastusest ilmajäämise hirm. Tunne, et ma ei ole armastatud. Aga armastama peab kõige pealt iseennast. Suurim eesmärk hingel on vabaneda kõikidest klammerdumistest ja sõltuvustest. Mõtle, et need kellelt sa ootad armastust ja seda sulle ei ütle, nemad ise on armastusest ilma jäetud ja ei suudagi sulle seda öelda, nii väga kui sa ka ei ootaks. Nad on ise armastusest tühjad ja mida sa saad teha, on seda ise hakata ütlema ja armastust andma ja jagama.
 

Igasuguse tunnete väljendamise teeb raskeks kiindumus tulemusse, hirm teisepoole reaktsioonile, äraütlemisele, hülgamisele, kriitikale, vihale jne. Sellest saab jagu ainult tööga, töö enesega – tulemusest/kiindumusest vabanemisega. Ükskõik, mis vastuseks tuleb, olen valmis mõlemaks vastuseks – nii jaale, kui eile. Kardan partnerile/kaaslasele rääkida, sest kardan hülgamist, kardan haige olla, sest äkki vallandatakse. Järelikult tuleb tööd teha sellega, et ma ei kardaks ei hülgamist, ega vallandamist nt omandan mitmeid erinavaid oskusi, et millegagi ikka suudan raha tekitada. Kui kardan mahajätmist, siis tuleb enda enesehinnanguga nii palju tegeleda, et tean, et olen huvitav isiksus ja leian uue partneri või kasvan koos olemasoleva partneriga.
Enda väärtust ja enesehinnangut saab tõsta, kui järgida oma sisehäält ja tegeleda hobidega nt tegeleda spordiga, tantsimisega, kunstiga, laulmisega, maaliga, äriga, koolitamisega jne. Teed ennast mingis alas nii tugevaks, et sinu oskusi märgatakse ja neile tekib nõudlus!
 

2. Milliseid tundeid sa väljendada tahaksid? Kas oled oma tunnetega kontaktis? Alusta tasapisi, kasvõi päevikut pidades, igapäev, iga hetk proovi tunnetada, mis tunnet sa parasjagu koged ja ütlegi,et kogen hirmu, kogen üksindust, kogen viha, kogen pettumust, kogen armukadedust jne mine peegli ette ja lausu endale…ma kogen armukadedust…korda seda nii kaua, kuni tunned, et hakkab kergem, lõpuks naerata ja ütle, et armastad end! Kindlasti lausu endale, et MA KOGEN MAHAJÄTMISE HIRMU. Koge see emotsioon läbi, mine läbi sellest, nn põleta läbi. Kogemine loob selle, et mitte sina ise ei ole hirm, vaid sa koged mingit emotsiooni, mis käib emotsionaalkeha juurde, inimeseks olemise juurde. Sest tunded teevad inimesest inimese, mitte tuima roboti. Emotsioonid ja tunded panevad inimesed arenema. KOGEMISEGA sa eraldad ennast emotsioonist, mitte ei samastu sellega ( ei saa üheks, ei kao sinna emotsiooni sisse ära) vaid suudad jääda oma emotsioonide suhtes vaatlejaks.
 

3. Sa vastutad ainult enda tunnete ja tegude eest. Vaatamata sellele, mida sa arvad, et teised võivad tunda, siis tea, et kõik inimesed vastutavad ja peavad vastutama ainult iseeenda tunnete eest. Kui sa jätad midagi teiste tõttu tegemata, kuna sa arvad, et see teeb neile haiget, siis sa paned sellega kannatama nii iseenda, jätad enda vajadused tahaplaanile, kui ka võtad ära teistel nende õppimise võimalused, tunnete kogemised e. kokkuvõttes nende hinge arenguks vajalikud kogemised. See on tegelikult lausa kuritegu nii enda, kui teise suhtes. Jah me peame arvestama teistega ja teiste tunnetega, aga me saame neile kõik ausalt lahtirääkida ja armastaval viisil väljendada oma vajadusi, et keegi ei jääks teadmatusse, miks sa midagi teed.
 

4. AUS JA AVAMEELNE SUHTLUS ON KÕIGE OLULISEM JA ARENDAVAM. KUI SUL ON MILLESTKI PUUDU, SIIS TAAS TULEB OMA VAJADUSTEST TEADA ANDA. Nt sul on läheduse puudus, siis anna sellest ausalt teada ja ehk leiate paarina selleks sobivad lahendused. Kui on raske oma emotsioone ja mõtteid edasi anda, kuna sa ei tunne end nii hästi, siis minge paarina IMAGO teraapiasse või TRE –sse, samuti GORDONI perekool õpetab suhtlemistreenimist. AGA KUI SUHE ENAM EI TOIMI JA OLETE VÕTNUD SELLEST KÕIK, SIIS MINGEGI LAHKU JA LEIAD ENDALE SOBIVAMA PARTNERI või tunned, et soovidki olla üksi ja kulgeda sinna kuhu Elu sind juhatab.
 

5. Üksi olemisel on suurepärased eelised. Sa saad võtta vastu kõik võimalused, mida elu pakub, saad liikuda sinna kuhu soovid, teha mida soovid. Keegi ei piira sind, keegi ei sea oma tingimusi. Õpid tunnetama ennast ja oma vajadusi.
 

6. Kogu suhtlus teistega on tegelikult töö iseendaga, see on protsess, töö, mis saab korda ainult tööga – iseenda tundma õppimisega. Sa võid jätta selle töö tegemise teiste õlule, aga lõppkokkuvõttes jääd sina kaotajaks, sest sina pole õppinud oma tundeid juhtima, ja seljuhul kannatad sina.
 

7. Armastus on mõnes mõttes illusioon – tõeline armastus algab sellest, kui sa armastad iseennast, siis suudad sa märgata armastust igaühes ja igal pool – kogu maailm peegeldab sulle seljuhul armastust vastu – loodus, lapsed, linnud, loomad, taimed, sõbrad, töökaaslased –kõik- terve universum. Armastus on tingimustetus, ei piira kedagi, ei oma kedagi, juhin ainult ennast ja oma elu soovitud suunas.
 

8. Inimesed, kelle suhtes me tunneme suurt tõmmet – on karmasuhted. Eelmistes eludes poolelijäänud ja lõpuni viimata jäänud suhted. See tuli tuleb teie vahel läbipõletada e. see energia tuleb läbi töötada. Tavaliselt seal ongi klammerdumise õppetükid, kinnijäämine teise inimesse. Enese laialivalgumine teise inimesse, teise inimese tahtesse, soovidesse, armastuse teenimise eesmärgil. Tegeleme selle teise inimesega, selleasemel et teha tööd iseendaga.
 

9. Pühendumine suhtes – pühenduda saab suhtes, siis kui inimene on esiteks ennast leidnud ja teiseks pühendumine on OTSUS, sügav sisemine soov. Ma pühendun sellele inimesele, perele, nende vajadustele.
 

10. Oluline on jälgida ennast ja oma klammerdumisi inimestesse, kes meile meeldivad. Tavaliselt soovime me neilt saada nende valgust, julgust, tähelepanu, energiat, armastust, sära, vaikuses olemise oskust, iseseisvust jne. See, mida me teiselt inimeselt ootame, on see, millest me ise puudust tunneme ja mida meil tuleks õppida ise endas looma. Kui me aga igatseme seda inimest endale, enda ellu, siis see on tegelikult teise energiasse tahtevastaselt sekkumine, mis on ühtlasi uue “negatiivse” karma loomine. See mõjutab nii enda kui teise energiaid ja see on mõlemale kannatusi tekitav. Igatsus on tegelikult mõtetu energia raiskamine, see ei muuda midagi. Igatsemine ei too seda inimest meie ellu, küll aga raiskab tohutult energiat ja fookus on endalt suunatud teisele, mis tekitab laiali olekut ja jõuetust teema käsile võtta. Parem rääkige asjad selgeks, kui vähegi võimalik.

Me kõik kardame algul, kuid peale esimesi katsetusi ja hirmude läbiseedimist, kõik muutub ja me oleme taas sammuke lähemal oma tõelisele väele.

 
Väetite sünd 
Mõni aeg tagasi küsisin endalt, et kui ei ole välist sundi, näiteks vanemaid, õpetajaid, ülemusi, arste, siis mis paneks inimese tegutsema, kui need tegurid äkki kõik ära kaovad? Minul tekkis ühtäkki küsimus, et kas ma pean hakkama end ise sundima tegutsemisele, kui terve elu on seda teinud teised?
 

Terve elu on justkui vastutanud minu tegemiste või mittetegemiste eest teised inimesed. Algul vanemad, siis kasvatajad lasteaias, õpetajad koolis ja ülikoolis, ülemused tööl ning üldjuhul pole arvestatud minu tahte ja soovidega. Kõik on toimunud välisel survel. Ajapikku kaovad sel viisil enda tahe ja vajaduste mõistmised sootuks.
 
Kui siis ühtäkki tuleb endal elama hakata ilma välise surveta, siis kust peaks tulema enda sisemine huvi ja tahe muutuda ja muuta, otsustavus ja tahtejõud võtta oluline teema käsile ja tegeleda sellega. Näiteks otsida ja uurida uusi materjale, analüüsida ja otsustada, kas see sobib mulle või mitte, teha plaan, kuidas ellu viia ja lõpuks plaan ka täide viia. See kõik aga nõuab omakorda aega, pingutust, enesedistsipliini, järjepidevust, julgust, enesekindlust ja motiveeritust. Kui need omadused on meis väljaarenemata, kuna kõik on käinud läbi teiste sunni mitte läbi motiveerituse ja julgustamise, siis ongi iga muutus väga raske. Äkki tajusin sügaval enda sisemuses vastutuse võtmise hirmu tagamaid. Hirm ebaõnnestumise ja kriitika ees tuleb sellest, et  vea  tegemise eest saame koolis kahe, kodus riielda ja töölt vallandamise. Ei hinnata mitte protsessi vaid tulemust.
 
Isikliku, perekondliku, riigi ja terve planeedi väe omavaheline seotus

Tajusin samuti, et vastutuse ja väe teema on kihiline. On olemas isiklik vägi, perekondlik vägi, enda riigi ja terve planeedi vägi, mis on omavahel kõik seotud.
 
Vaatame pisut veel lähemalt, mis võib inimest muutuste tegemisel ja vastutuse võtmisel tagasi hoida, teades, et iga väiksemagi positiivse muutuse juurutamine aitaks elu paremaks muuta? Olen seda nüüd küsinud endalt igast nurgast ja saanud vastuseid üksikisiku seisukohast. Laiapõhjalise kollektiivteadvusliku vastuse sain ma aga eelmisel suvel Sännas Eestimaa tervendusrituaali tehes.
 
Minu väe tugevus või nõrkus on seotud minu perekonna tugevusest, väest või perekonnas valitsenud väärtushinnangutest- ja hoiakutest.

Näiteks üheks põhjuseks, miks me ei taha pingutada, võib olla selles, et meil ei ole sellist harjumust. Me oleme kuskilt saanud eeskuju, et pingutamine ja muutuste tegemised on rasked ja vaevalised, ja ühiskonnas valitsevast korrast, et parem kui sa ise üldse ei mõtle, vaid alistud valitsevale võimule. Meil on olnud esivanematest eeskujud, et õppimine, töö tegemine, probleemide lahendamine ja elu üldse on raske vaev, piin, ülejõukäiv pingutus. Mõelge, kuidas teie peres on ellu, töö tegemisse, eneseteostusesse, naudingutesse ja puhkusesse suhtutud? Kas me oleme kasvades saanud kaasa uskumuse, et pingutamine on tore, elada on mõnus ja elu on elamist väärt?

 
Eestlaste vaevaline pärand

Eelmisel suvel käisin Sänna mõisas Eestimaa ja Eesti rahva tervendamisrituaalil. Seal ilmnes huvitavaid asju, ent mina räägin sellest osast, kus me suunasime oma mõtted ja mälestused esivanemate edasiantud väärtustele ja tõekspidamistele toitumise, suhete, armastuse, looduse, riigi, ühiskonna, raha, naudingu, puhkuse ning seksuaalsuse vallas. Sealt tuli välja paljud eestlaste jaoks juba teada-tuntud tõekspidamised.
 
Näiteks see, et riik, valitsus ja riigijuhid on või olid ülimuslikud. Nad ei kuulunud vaidlustamisele. Käske ja reegleid tuli järgida. Töö ja elu on vaev, sealt ka ütlus – tee tööd, siis tuleb ka armastus! Seksuaalsusest ei räägitud üldse, seda polnud nagu olemaski. Tunded, nendest ei räägitud, need tuli maha suruda. Et elus võiks ka midagi nautida, seda polnud samuti olemas. Tunnustust ja kiitust oli vähe, mille baasil oleks kasvanud minu enesekindlus ja oma väe tunnetus. Üks helgetest väärtustest, mis mina oma perest kaasa sain, oli austus looduse vastu. Loodus on püha, mets ja maa on su kodu, mida tuled hoida. Selle sain kodust kaasa pigem energeetiliselt, mitte niivõrd räägitud juttudest, kuivõrd lähedasi kõnelusi oli üldse vähe.
 
Mida siis eestlased veel arvavad oma maa ja rahva olemusest, väärtushinnangutest ja tõekspidamistest? Toon siin välja mõningad grupitöös esitatud näited.
 
Eestimaa on pühamaa, väepaik, kodune, väike aga armas, karge, kaunite aastaaegade vahelduvusega, mitmekesise ilmastikuga, taassündinud noor riik, paindlik, kauni ja ürgse loodusega, tantsu- ja laulumaa, mereriik, põlisrahvas omal maal, ravitsejate maa, vaimult tugev.
 
Nagu näeme on Eestimaaga kõik korras, aga kuidas on lood Eesti rahvaga?
 
Eestlased on töökad, kuid kõik käib läbi vaeva ja raskuse – töö on vaev, õppimine on vaev, pereloomine ja laste kasvatamine on vaev, elu üldse on vaev ja mure ehk muretsemine. Kõike muretsetakse endale – lapsi, tööd, elukohti jne. Eestlased on uhked, aga alaväärsuskompleksidega, enesekesksed, kinnised samas abivalmid, nõiarahvas, võõraid ei võeta kergelt omaks, traditsioone hoidvad, ihnsad, sensitiivsed, aeglased aga tugevad, raskemeelsed, usaldamatud, umbusklikud, hirmufoonis elavad – mineviku taak on oma jälje jätnud, hirmunud, hirmul tuleviku pärast, orjarahvas, käsitöö tegijad, laulu- ja tantsurahvas, jonnakad, naabrist paremad, ei oska puhata, olla ega nautida; tunnustust vajavad, ellujääjad, tundeid allasuruvad, tehnilise ärksusega, looduslähedased, töökad ja vastupidavad. Eestlased on privaatsust vajavad, võimu kartvad, alalhoidlikud, uimased. Tunnevad hirmu vägivalla ja võimu ees, karmi pinna all on armastust vajav hing. Omane on vaesusmentaliteet.
 
Sellised väärtused oleme saanud kaasa oma perekondadelt. Perekonnad on omandanud jälle oma hoiakud riigis valitsevast olukorrast ja võimust.
 
Sellised on eestlased ja Eesti rahvas. Kes sellesse riiki sünnib, kannab sellist karmat. See on Eesti rahva karma. Miks me sündisime just siia riiki, sellise karma piirkonda, mitmete võõrvõimude poolt vallutatud ja orjastatud piirkonda? Ehk sellepärast, et oleme oma eelmistes eludes ise põhjustanud kellelegi vaeva ja muret, midagi teistele vägivaldselt peale surunud, orjastanud? See külmus, kinnisus, vaevalisus, jonnakus, orjalikkus ja murelikkus on meie rahva ühisväljas ehk meie kollektiivses alateadvuses. See on tegelikult ka meid ka väga tugevaks ja sitkeks teinud. Karastatud rahvas! Eestlaste ütlus on ka see, et mis ei tapa, see karastab!
 
Vaeva ja mure ümberprogrammeerimine helguseks ja kerguseks

Meie ülesanne on seda nüüd muuta ehk transformeerida. Õppida oma õppetükid, põletada oma karma ja muuta mõtlemis- ja käitumismustreid helgemaks, avatumaks ja õnnelikumaks.
 
Huvitav on see, et just Eestist on saanud alguse üleriiklik ja ülemaailmne Teeme Ära! koristusaktsioon ehk Maaema puhastamine, sümbolina puhastustuli, üleriiklikud mõttetalgud märksõnaga mõtlemine ja arukus, Õnnepanga ja Õnnelaada heade tegude ja annete jagamine, üleriiklik südamemeditatsioon ehk armastus ning nüüd juba paaril aastal Eestimaa tervendamine. Kas me mitte ei tervendagi just nüüd Eestimaad ja Eesti rahva karmat?
 
Mida Eesti rahvas saaks oma rahva heaks veel teha? Me saame muuta Eesti rahva murelikud ja rasked uskumused ja mõttemustrid nagu raskuse, mure ning vaevalikkuse kerguseks, helguseks ja avatuseks. Meil tuleb kirjutada oma ajalugu ja raske energia ümber.
 
Näiteks võime sõnastada nii: eestlased on üha välja- ja sissepoole avarduvad, kõiges on lihtsus ja päikselisus, naer ja õnnelikkus, hingata on kerge. Eestlased on usaldavad, huvituvad, mängulised, vaimustuvad. Me oleme usaldavad ja kindlad tuleviku suhtes, olevik ja tulevik on helged, minevikule on andestatud, vabadus ja tingimusteta armastus saavutatud, töö ja õppimise suhtes tuntakse huvi, kirge ja entusiasmi. Kõik on saavutatav. Tundeid väljendatakse julgelt, aga arukalt – emotsionaalne intelligentsus on saavutatud. Oleme saanud küpseks ja täiskasvanuks rahvaks. Oskame anda ja vastu võtta. Oleme ennast väärtustavad, huumorimeelega, nautida ja puhata oskavad, elurõõmsad, tunnustavad, toetavad, avatud, särasilmsed. Oskame olla ja nautida hetke, oleme erksad ja ärkvel, endast ja teistest lugupidavad ja hoolivad, armastavad, naerused, külluses elavad, teiste ja endaga arvestavad. Esivanemaid ja lapsi austatakse ja armastatakse. Perekonnas on sõprus ja koostöö. Muutustega käiakse kaasas, ollakse pidevas voolamises, kõiges nähakse arengut. Areng on loomulik ning tahetud. Nimekirja võib lõputult pikendada.
 
Seega võiks olla meie ühine harjutus muuta oma negatiivsed mustrid positiivseks! Mure-muretuks, tahtejõuetus-tahtejõuks, kurbus-rõõmuks.
 
Vastuseks, miks muutused on rasked, on see, et iga helge väärtuse elluviimise taga on terve sajandite pikkune suguvõsade raske väärtusmustrite koorem. Tegelikult on lausa iga ületamist vajava muutuse taga terve Eesti või isegi terve planeedi rahvaste kollektiivse teadvuse energia. Ega ainult meie sellist raskust talu, vaid enamus maailmast. Iga riik omal viisil.
 
Hea on see, et on juba olnud tugevaid eesminejaid, kes on need raskused ületanud ja tee ette teinud. Mida pidi tundma Jeesus, kui ta tuli 2000 aastat tagasi meile armastuse teed ette tegema? See, millise raske energiaga tema silmitsi seisis, võib ainult ette kujutada. Meie põlvkond teeb sama. Meil tuleb uus helge ja kerge energia tuua vana asemele. Kui on juba piisavalt uues energias käijaid ehk saavutatud kriitiline mass, toimubki teadvusenihe ja me oleme kõik uues teadvuses. Me oleme koos palju ära teinud ja ma usun, et me suudame koos saavutada uue teadvuse.
 
Nagu näha on minu ja sinu vägi seotud nii perekonna, riigi kui kogu planeedi valitseva olukorraga. Mida rohkem oma täitväge rakendavaid inimesi tuleb, seda kiiremini saavad oma väe tagasi ka teised, sest tee on juba ette tehtud. Ainult tegutsedes kasvab julgus ja oma väe täieliku ulatuse tajumine. Uskuge eestlased on suure väega inimesed!

Artikkel on avaldatud ajakirjas “Sport” 2016 aasta veebruari numbris.
 
Hea enesetunne ja vitaalsus on inimesele tema eesmärkide saavutamisel kõige olulisem, energiapuudus ja pidev väsimus kahandavad aga oluliselt elukvaliteeti.

Mida rohkem on meil energiat, seda paremini ennast tunneme ning seda rohkem jaksame õppida, töötada ja ka sporti teha. Kust aga tekib energia ja kuidas head enesetunnet hoida, küsisime liikumistreenerilt ja tervisenõustajalt Peeter Liivilt. Lugu sai kirjutatud Peetriga kahasse.

„Hiina taoistliku filosoofia järgi sünnib inimene maailma piiratud koguse eluenergiaga. Eluenergia, mida on küll raske määratleda, hoiab inimese elus ja laetuna. Traditsioon tunneb eluenergiaid üldnimetusega chi, praana jms,” alustab Peeter Liiv. Inimesele kasutada antud eluenergiakoguse kulutamine sõltub paljuski inimese haridusest, haritusest ja kui veel sügavamale minna, siis hingelisest küpsusest. Eluenergia säästev või mittesäästev kasutamine algab juba sünnist – mida teadlikumad on vanemad ja ühiskond, seda teadvustatumalt elujõudu kasutatakse.
Iga inimene koob elu jooksul oma isiklikku elupilti. Mida terviklikum ja rikkalikum pilt tuleb, seda rahulolevam on meie hing. Sihitult elatud elu tõttu võib pilt jääda aga üksluiseks või koguni poolikuks. Hinge jääb valu ja tühjus, teostamata unistused ja elamata elu. Mõttetuse tunne tekib tihti siis, kui inimene ei julge elada südamekutse järgi. Pidevalt oma südamesoove eirates kustub vaikne juhatav hääl meie sees, kuni lõpuks kaob kontakt elu ja iseendaga. „Selle sideme säilides aga saame edukalt parandada oma meelt – iseloomu − ja arendada kõiki oma hingeomadusi: meeltetaju (sh ilumeelt), tundeid, mõtlemist, intuitsiooni, kujutlusvõimet ja vaistu,” loetleb Peeter, kelle peas on paljud inimeseks olemise süsteemid läbitöötatud.
 
Rõhuvad tunded
Millele siis ikkagi inimene peamiselt oma energiat raiskab? „Inimene kulutab väga palju energiat tunnetele nagu viha, hirm, ärevus, muretsemine ja kurbus, aga ka ülemeelikus jt meid alatasa kaasa kiskuvad antipaatiad ja sümpaatiad. Parim energiasäästlik olek on neutraalne ehk nn keskel olek. Hiina tervishoiu põhimõte on mõõdukus ja tasakaal,” ütleb Peeter Liiv.
Nii nagu läbitöötamata kurbus võtab palju jõudu, kulutab seda ka armunud ja eufooriline olek. Tundeid ja mõtteid saab aga teadlikult juhtida. Inimene saab ise igal hetkel otsustada, kuidas ta millelegi reageerib, kas positiivselt, negatiivselt või hinnanguid andmata neutraalse vaatlejana. Erinevalt ohvrimentaliteediga isikust iseloomustab küpset isikut julgus oma hirmudele otsa vaadata ning oskus juhtida oma sise- ja välismaailma soovitud suunas.
Oma hinge ja sisehäält kuulates ei ole võimalik eksida, kuid sisehääle usaldama õppimine nõuab tööd enesega, usku, usaldust, pühendumist ja julgust.
 
Emotsionaalsed sisedialoogid
Üks suurimaid energiaröövleid on sisemiste emotsionaalsete dialoogide pidamine. Tüüpilisim on peamurdmine selle üle, mida minust arvatakse. Mõeldakse ka selle üle, kas ma meeldin talle, kas ta peab mind ilusaks või inetuks, targaks või rumalaks. Palju energiat kulub ka siis, kui tahame panna teisi tegema asju, mida nad teha ei taha (pole valmis või mõeldud tegema, sest igal hingel on oma tee ja rada käia). Me soovime neid muuta oma egost ja hirmudest lähtuvalt n-ö tublimaks – edumeelsemaks ja tahtejõulisemaks −, kasutades selleks oma tahtejõudu. Jõudu raiskab ka teiste arvustamine ja enesega võrdlemine – see on rumal, ei oska midagi; see on laisk, ei tee midagi − või vastupidi, enese teistega võrreldes madaldamine.
Kõik sellised teistega tegelemised enda eluga tegelemise asemel kulutavad olulisel määral elujõudu. Dividende annaks endale esitatud küsimused nagu „Kes olen mina ja mida mina vajan?”, „Kas mõtlen enda või teiste mõtteid?”, „Kas täidan enda vajadusi või hoopis ema/partneri vajadusi?” Teiste muutmise asemel on tulemuslikum muuta ennast ja olla sellega teistele eeskujuks. Kes ei tahaks olla koos inimesega, kes on edukas ja õnnelik, suhtub teistesse hästi, on lahke, kallistab, tunneb siirast huvi, naeratab ja toetab? Miks mitte alustada endast, selle asemel et oodata säärast käitumist teiselt? Levinud on ütlus, et energia liigub sellesse, millele keskendutakse. Kui keskendume mõtetes, tunnetes ja emotsioonides teistele, siis energia liigub meist välja, aga sel juhul ei jää kuigi palju energiat alles, et ennast muuta.
 
Elujõu kulutamise viisid
Väärtuslikku eluenergiat saab teadvustamatult kulutada veel mitmel eri viisil – süües toite, mis ei toida, juues jooke, mis on kehale kahjulikud, mõeldes ennasthävitavaid mõtteid, istudes siseruumides vältides päevavalgust ja loodust, ennast üle treenides või, vastupidi, liikumist üldse vältides. Energia kulub, kui pidada väheoluliseks piisavat und, puhkust ja mängulisust, mis taastaks sisemisi ressursse; kui minna õppima eriala, mida soovivad vanemad (sest see on prestiižne); kui teha tööd, mis ei meeldi, sest pole usku ja julgust ametit vahetada; kui sünnitada lapsi siis, kui vaim pole valmis ja meel pole küps; kui kulutada liigselt aega televiisorile ja arvutile, mis pärsivad enda isikupära, loovat mõtlemist ja tegutsemist.
Miks aga inimene ei tea, kuidas eluenergiat hoida, säilitada ja juurde tekitada? Peeter Liiv arvab, et meie ühiskond ei õpeta ja tihtipeale ka ei soodusta vastava hariduse andmist. Haridusasutused pööravad rõhku faktidele, kuid mitte sellele, kuidas elada tervist toetavat elu ja kuidas eluga tervikuna toime tulla. Tulevastele arstidele õpetatakse haigusi, aga pööratakse vähe rõhku sellele, kuidas tervist hoida ja haigusi ennetada.
 
Hirm muutuste ees
„Tihtipeale inimesed  juba teavad, kuidas eluenergiat hoida, aga ometigi ei tee seda,” tõdeb Peeter Liiv. „Sest teadmistest üksi ei piisa. Ei piisa ka tahtejõust, kui ei ole motiivi – miks ma midagi teen? Inimesel peab olema mingi kõrgem aje, visioon või side, mis annab tahte- ja tegutsemisenergia,” arvab ta. Näiteks tahan terve olla, sest siis suudan elus palju korda saata. Kui sidet sisehäälega ei saavutata, ei saadagi kuidagi otsa peale.
Meil ei ole sageli julgust käia oma unistuste ja sisetunde järgi. Kardame lähedaste, töökaaslaste ja ühiskonna kriitikat, hülgamist ja vastuseisu, samuti vastutuse võtmist ebaõnnestumise pärast. Põhihirm on aga kõigil üks – armastusest ilmajäämine ja surm, mis taandub omakorda elu ja eneseusalduse puudumisele. „Hing ihkab pidevat liikumist sügavama õnne ja õndsustunde poole, aga kui ollakse suletud, kuna ei taheta, ei julgeta või ei osata õppida, tekivadki stress, depressioon ja haigused. Kehaliselt väljendub allakäik tuimuses, väsimuses, valulikkuses ja valudes, psüühiliselt loiduses, taipmatuses ja loovusetuses,” kirjeldab Peeter hingeolemuse eesmärki ja selle eiramise tagajärgi. Muutused nõuavad julgust, vastutuse võtmist ja mugavustsoonist välja tulekut (nt toitumis- ja liikumisharjumuste muutmist, uute asjade õppimist, enesekehtestamist, ammendunud töökohast lahkumist, uude kohta kolimist, vajadusel mittetoimivast suhtest lahtiütlemist jne), aga selleks inimene sünnibki, et aina edasi areneda ja hinges tugevamaks saada.
 
Kestvad elujõu säilitamise viisid
Millise tegevusega saame siis hoida ja säilitada eluenergiat? „Hiinlased on oma eluenergiat säilitanud tuhandeid aastaid toiminud taoistliku joogaga, mis hoiab meridiaanid ehk energiakanalid avatuna maistele ja kosmilistele energiatele, mis ei lase tekkida blokeeringutel. Samuti ammendamatu energiaallika ehk seksuaalenergiaga, seda aga teadvustatud ja kaua aega saladuses hoitud tantristlike praktikate ja lõpuks ühe olulisema, loova energia vahendusel. Loovuse kaudu avaneb inimesel võimas energiaallikas, ent see suurim väeallikas avaneb loojaga sideme taastamise ehk usu ja usalduse kaudu endasse ja elusse. Loovusetu, oma rutiinis ringipöörlev inimhing kaotab kiiresti oma elujõu,” vastab Peeter.
 
Energiaallikad
Uut igapäevast jõudu ammutavad inimesed peamiselt neljast allikast – maast, veest, õhust ja tulest. Maast saame toidu, veest joogi, õhust hapniku ja päikeselt tuleenergia. „Selleks, et olla teadlik oma elujõu otstarbekast kasutamisest, võib endalt ikka ja jälle küsida: „Millises seisundis minu meel parajasti on?”, seda niimoodi valvates ja vajadusel parandades. Kui avastame näiteks, et meis on ärevust, kannatamatust, muret, ahnust, kadedust, viha või hirmu, on meie kõige pakilisem ülesanne muundada see mõistmiseks, rahuloluks, usalduseks, tänutundeks, imetluseks ja entusiasmiks. Selleks saab rakendada vastavaid vahendeid – n-ö psüühilist kiirabi (Sedona meetod, tonglen, EFT, TRE jt), palvet, meditatsiooni, vestlust mentoriga vmt,” räägib Peeter ja soovitab lisaks valvata oma meelt ka järgmiste oluliste küsimuste toel.
 
Küsi endalt:

 
• kas olen teadlik oma kehast?
  Kas söön toitaineterikast ja energiat andvat toitu? Rakud, millest inimene tervenisti koosneb, on elavad organismid, mis vajavad oma elutegevuseks kõiki toitaineid – vitamiine, mineraale, valke, fermente ja rasvhappeid. Kui rakk ei saa oma tegevuseks tervet ja kasulikku toitainet, siis ta haigestub. Haigestunud rakk ei saa toota tervet rakku;
• kas joon piisavalt puhast ja elavat vett?
  Organism koosneb 70% ulatuses veest, s.t keha vajab kõikide oma funktsioonide täitmiseks piisavalt vett. Organism on küll ülivõimas, sünteesides kohvist, õllest, limonaadist jm natukenegi vett, aga kõik see käib suure ressursiraiskamise ja kehasaastamisega;
• kas liigun piisavalt?
  Süvim liikumimisviis on see, kui inimene unustab ennast liikuma, muutudes liikumiseks endaks. Meel liigub kehasse ja mõistus puhkab. Selline liikumine loob sügavalt nauditava kehatoonuse, mis kestab veel tunde pärast treeningut. Lihased, luud, lümfid, veresooned ja närvid – kõik on puhastunud ja värskenenud. Kehale tuleb anda ka piisavalt päikest ja päevavalgust kui peamist energiaallikat. Viimaste vähesust asendavad kõik muud valgust ja soojust andvad allikad nagu elav kaminatuli, küünal, suured avatud aknad, head valgustid, saun, D3- vitamiin;
• kas magan mugavas voodis ja puhkan välja?
  Kehale on parim aeg magamaminekuks kella kümne ja üheteistkümne vahel õhtul ja üles võiks tõusta kella viie ja seitsme vahel hommikul. Selles vahemikus toimub keha loomulik taastumisprotsess;
• kas olen teadlik oma emotsioonidest?
  Inimesed õpivad ja kogevad maailma tunnete kaudu. Tunded panevad meid elama, edasi liikuma ja arenema, aga kui tundeid karta, siis kardame elu. Tundeid tuleb kogeda, uurida ja neist sügavalt läbi minna ning vaadelda, mis peitub ühe või teise tunde taga. Kasulik on uurida näiteks, miks ma solvusin, miks mulle nii öeldi, mis õppetükk mulle või ütlejale siin peitub. Lasta solvumine endast läbi nii, et see muundub millekski positiivseks – millegi uue mõistmiseks, enda muutuseks ja kaastundeks. Näiteks „ütlesin või tegin küll valesti, aga saan paluda vabandust, kuna mõistan teisele tehtud valu ja järgmine kord käitun teisiti” või „ma oleksin teisiti käitunud, kui oleksin osanud või teadnud, kuidas teisiti teha. Ei tahtnud tahtlikult haiget teha”. Olen ka enda suhtes kaastundlik;
• kas olen teadlik oma mõtetest?
  Kui keegi ütleb midagi, millega ma nõus ei ole, kas hakkan vaidlema ja oma tõde peale suruma, selle asemel et kuulata ja püüda mõista, miks teine nii ütles? Võiks küsida küsimusi, et vastuseisu asemel tekiks arendav ja mõlemaid pooli rikastav dialoog. Selle kaudu hakkab isiksuse vaimsus arenema intellekti ehk loova mõistuse suunas. Tekib põhjus-tagajärg-seoste nägemise võime. Kuidas mina midagi põhjustasin? Mida tegin valesti, mida teine tegi valesti?;
• kas leian aega vaikuseks, meditatsiooniks, rahunemiseks ja sisekõneks?
  Kui on olnud kiireid hetki, puhake ja oodake oma hing järele, kuni tunnete, et olete jälle kohal ja teadlik sellest, mis teie sees ja ümber toimub. Meditatsioon tühjendab rahutut ja ekslevat mõistust. Lubage endale puhkust ja mängulisust, mis taastab ressursid ja päästab